Kõik teed viivad Vokka

Täna on minu esimene tööpäev. Tegelikkuses on ka kõik minu eelnevad päevad olnud rohkemal või vähemal määral noortekeskusega seotud ja eks mõnigi noor ole mind seal liikumas näinud. Praktika lõpus jäi mind saatma lause – “Selleks, et kord tagasi tulla, tuleb lahkuda”. Siin ma nüüd olen – olen tagasi, et jääda.  

Pärast praktika lõppu olen siia kanti üpris tihedalt sattunud ning korra isegi noortekaöö raames. Minu postituse pealkiri “Kõik teed viivad Vokka” võib tunduda pisut utoopilisena, kuid minu jaoks on tegu puhta tõega. Mäletan korda kui sõitsin pealinnast taaskord siiakanti ja minu kõrval istunud võõras naine mulle väljudes ilusat koduteed soovis. Tol hetkel tahtsin talle kangesti vastata, et ma ei sõida ju koju, aga seda ma ei teinud … Lisaks sellele tekkis mõned ajad hiljem sugulastega arutelu Voka teemal ja ma teatasin neile, et nad ei pea kartma, ma ei lähe Vokka elama – aga võta näpust. Järgneval päeval Ida-Virumaale sattudes kuulsin suurepärasest pakkumisest, mis paratamatult tähendas siia elama asumist ja olgem ausad – sellisest pakkumisest pole kerge loobuda. Ma ei taha loobuda ja ei loobugi. Enne noortekeskuse praktikat olin endas täiesti kindel, et minust ei saa noortekeskuse töötajat, kuid vaadake milleks kõigeks te võimelised olete. Nägin siin midagi, millest oskasin varem vaid unistada. 

Rääkides tulevikust, siis mina olen nüüdsest leitav noortekeskusest ja ma loodan ka teid kõiki seal kohata. Ees ootab sisutihe aeg – sisseelamine, uute vajalike oskuste ja teadmiste omandamine, kohaliku elu edendamine jms. Kohtumiseni! 🙂

Praktika on läbi ja mina olen tagasi Tallinnas

Fakt on see, et olen seda postitust mõelnud, kirjutanud ning täiendanud juba kaks päeva ja ma tunnen ikka, et see on kuidagi poolik. Raske on leida õigeid sõnu, mis annaksid Teile edasi minu mõtteid, tundeid ja emotsioone – jäädes siiski võimalikult konservatiivseks.

Eile (kirjutatud laupäeval, 5.mail) oli minu viimane päev Vokas (sellel korral), sest praktika on nüüdseks läbi saanud. Hetkel olen juba õnnelikult pealinnas tagasi. Erinevaid emotsioone on väga palju ja kõike toimunut on raske paari lausega kokku võtta. Kui minu esialgne plaan oli oma praktika võimalikult kiiresti sooritada, vajalikud tunnid täis saada ja koheselt pealinna tagasi põrutada, siis lõpptulemus on mulle endalegi suureks üllatuseks – ma ei tahtnud enam ära minna. Ei tahtnud tulla tagasi Tallinna. Kaks nädalat möödusid hetkega ja ilmselgelt liigagi kiiresti. Olin noortekeskuses kokku 10 päeva, millest ühe veetsin noortekas iseseisvalt. Mul on ääretult hea meel, et valisin enda praktika sooritamiseks just Voka Avatud Noortekeskuse. Tunnen, et see oli parimast parim otsus. Ma ei kahetse mitte kui midagi.

Miks osutus minu valikuks just V.A.N.K? Idee, minna praktikat sooritama kusagile elukohast(Tallinnast) kaugemale, tekkis väga ootamatult. Ideest kasvas teostus ja ühel ilusal päeval ma Jõhvis juba olingi.  Tundsin, et vajan Tallinnast puhkust. Tekkis vajadus end täiendada ja proovile panna-  “hüpata tundmatus kohas vette”. Tahtsin kogeda omamoodi kultuurišokki. Ma ei ole kindel kas kogesin või mitte, aga olen väga positiivselt meelestatud . Voka on Tallinnast mõnusalt kaugel ja kuna olin ka varem Vokat külastanud – tundus see ainuõige valikuna. Probleeme tekitas esialgu ajutise elukoha leidmine, kuid õnneks leidsime sobiva lahenduse ja suurepärase kodu kaheks nädalaks (aitäh Maarja-Liisa). Olen keskkonnaga suhteliselt kiire kohaneja ja selle vahva ettevõtmisega leidsin omale kaks uut kodu (Maarja kodu Jõhvis ja Voka Avatud Noortekeskuse).

Mida ma olen õppinud? Tunnen, et olen muutunud iseseisvamaks. Samuti on kasvanud minu enesekindlus seoses õpitava erialaga. Mul on noorsootööd koolis õppida jäänud veel põhimõtteliselt aasta ja kui peaks juhtuma, et ma ei hakka otseselt tööle noorsootöötajana, siis tööd noortega loodan ma siiski jätkata. Olen saanud enda kohta teada palju uut ja huvitavat. Leidnud uusi tutvusi ja seda nii noorte kui ka noortejuhendajate näol, õppinud elama koos kahe teise neiuga (meie armas Padjaklubi), valmistanud süüa, tõstnud oma motiveeritust, mõõtnud stressitaluvust ja omandanud teadmisi terveks eluks. Kogemus loeb!

Miks on V.A.N.K suurepärane? Leian, et Voka Avatud Noortekeskus on ääratult hubane paik, kuhu lihtsalt peab tulema ja kust on omakorda jällegi raske lahkuda. Teil on palju erineva otstarbe ja suurusega ruume, mis on mõnusalt värviküllased. Hubasuse all ei pea ma silmas ainult ruume, vaid ka inimesi. Te olete üks suur perekond – see on midagi, mida tasub hoida. Ei ole vale öelda, et klass on oma õpetaja nägu. Teie olete Merle nägu – alati rõõmsad ja vastutulelikud.

Suurim prohmakas: Hetkel ei meenu midagi, aga vahest teadmatus, et olin Andresega varem Ida-Virumaa Noortekogu väljasõidul kohtunud või siis bussist mahajäämine 🙂

Suurim kordaminek: Mängud ja kavandatud kalendrid (seminar).

Pean oluliseks: Minu arvates on väga olulisel kohal usaldus – seda on raske võita ja kerge kaotada.

Lause: “Tere, mina olen Sigrit, praktikant”

Raamat: Asub Merle ruumis. Pealkirja hetkel ei mäleta.

Suurim ettevõtmine: Fotojaht, mis ootab siiani ilusat sooja ilma 🙂

Suurim rõõm: Nii uskumatu kui see ka ei oleks, siis tundsin end õnnelikuna/rõõmsana just noortekeskuses ja nii lausa iga päev! 

Suurimad pisarad: Viimasel päeval, kui oli aeg hakata lahkuma.

Suurim üllataja: Mind üllatas tüdrukute entusiasm koristada vabatahtlikult noortekeskust. Tublid!

Parim koht: Voka Avatud Noortekeskus

Parim hommik: Neid hommikuid oli väga palju. Mis teeb ühest hommikust just parima hommiku? – Parim hommik on siis kui sa ärkad rahulikult üles ja tead, et ees ootab järjekordne üllatusterohke päev toredate inimeste seltsis.

Kink: Fännisärk

Suurim šokk: Ma jäin bussist maha!!!

Laul: Kohe kindlasti – Redfoo – Let`s Get Ridiculous

Leid: Spetcher

Avastus: Noortekeskuses saavad vanemad noored ja nooremad noored omavahel niivõrd hästi läbi. Lisaks sellele ei kuulnud ma mitte korda mitte ühtegi halba sõna, mis oleks olnud suunatud kellegi solvamiseks (üle huule mõni inetum sõna vahel ikka pudenes, kuid mitte teiste halvustamiseks) ja üleüldine teineteise mõistmine ning lugupidamine.

Vahel pole vaja suuri tegusid, vaid lihtsaid asju, mis panevad meid imestama ja silmad särama.

Minu elu jätkub nüüd endistviisi. Olen tagasi Tallinnas oma igapäevaste tegemiste juures.

Ida-Virumaalt võtsin endaga kaasa palju häid mälestusi ja suure kogemustepagasi. Soovin Teile kõike kõige paremat. Aitäh!

Küsimuste, murede, rõõmude ja kõige muu tekkimisel võite mulle julgelt kirjutada – vastan meeleldi.

Hoidke end ja oma lähedasi!

Lehvitan,

Siki

Poetatud pisarad pole minu nõrkus, vaid Teie tugevus

Ükski varasem hommikune ärkamine pole kujunenud niivõrd raskeks ja piinarikkaks kui tänane. Esiteks oli kell veel vähevõitu, teiseks oli uneaeg kesine  ja kolmandaks oli tuba külmem kui tavaliselt. Lükkasin äratuse lausa kahel korral edasi ja olen sunnitud lausuma, et asi oli seda väärt – iga sekund, iga minut …

Edasi suundusime Toila Spa’sse, et osaleda seminaril “Kuhu tõttad Ida-Virumaa noorsootöö?”. Ma ei hakka valetama, et hommik oli stressirohke, kuid lõpuks kulges kõik suurepäraselt. Kui alguses ei saanud vedama, siis hiljem ei saanud pidama. Mängude läbiviimine oli väga meeldiv kogemus, sest inimesed olid optimistlikud ja tulid tegevustega kaasa. See on suurepärane tunnustus eilsete pingutuste eest. Hea on olla.

Pildil on üks meie meisterdatud kalendritest.

Täna sain ka memmedega üheskoos meisterdada.

Tahaksin öelda veel oma tänased kuldsed sõnad (sest ma ei kujuta ettegi kui palju ma homme rääkida suudan). Juhul, kui ma poetan homme paar pisarat, siis palun ärge pange pahaks. Ma ei ole kunagi olnud suur pisaratevalaja, seda juhtub väga harva, kuid juba täna noortekeskusest lahkudes tundsin, et  Te olete ühed … asendamatud inimesed. Loodan, et jätate meelde, et poetatud pisarad pole minu nõrkus, vaid Teie tugevus (S.Ustav). Te olete nende kahe nädala jooksul suutnud panna mind seda kohta veelgi rohkem armastama. Aidanud kaasa suurpärasele praktikale ja veelgi imelisemate mälestuste tekkele, mille kohe kindlasti siit Ida-Virumaalt endaga pealinna kaasa võtan.

Olge sama armsad edasi ja kui Te olete nõus mind järgnevatel kordadel taas vastu võtma, siis tuleksin suvel Teile meeleldi külla.

Sigrit

Kolmas päev ehk kolmapäev

Whenever I see Your smiling face, I smile myself.

 

Olenemata oma praegusest väsimusest on tunne siiski üpris hea.  Tänane päev algas rõõmsalt – ega teisiti saagi. Maarja oli taaskord kodust juba lahkunud kui ülejäänud seltskond vaikselt ärkama hakkas. Sedasi on meil põhimõtteliselt igapäevaselt.

Esimene tähtis tegevus toimus Illuka Vallavalitsuses, kus toimus Laste- ja noorsootöö komisjoni koosolek. Seni toimunud koosolekutel viibimisest on olnud praktikal palju kasu, sest tunnen end nüüd juba kindlamana ning tean, et noortega töötamine on paratamatult üks osa minust – olgu see siis ühel või teisel moel. Olen oma senise elu jooksul tegelenud lastega, nooremate noortega ja vanemate noortega ja pean tõdema, et hakkama on võimalik saada kõikidega, kuid kõige rohkem naudin ma tegelemist pisut vanemate noortega, kellega saab arutleda erinevate teemade üle ja kuulda nende arvamust. Minu jaoks on suhtlus ja omavaheline usaldus üks peamisi elu alustalasid. Ilma tugeva vundamendita võib kõik ehitatu kord laguneda ja tehtud töö muutuda kasutuks. Komisjoni koosolekul viibis kohal palju tähtsaid vallategelasi, kelle ülesandeks on tagada noortele kvaliteetne ja turvaline elukeskkond. Kuigi meil, noortejuhendajatel on ühine eesmärk, siis tõlgendused võivad teineteisest palju erineda. Tean, et mul on koosolekutelt ja nõupidamistelt palju õppida ja kõrva taha panna ning seda ma ka teen.

Hiljem suundusin Voka Avatud Noortekeskusesse, et võtta osa Toila Gümnaasiumi ÕOV koolitusest, mille teemadeks olid valdavalt motivatsioon ja inspiratsioon. Olin üllatunud, et koolitajaks oli Toomas – Eesti on väike. Loodan, et noored said endale uusi teadmisi, enesekindlust  ja võtteid kuidas liikuda kvaliteetsema elu poole ja olla sel rännakul edukad.

Õnneks jõudsin õhtul ka koju, kus hakkasime ette valmistama homse koolituse materjale. Tegelesime käsitööga ning meisterdasime kalendreid, kuhu noorsootöötajad saaksid kõik oma põnevad sündmused ja ettevõtmised kirja panna. Lisaks sellele otsisime vahvaid mänge, mida osalejate seas läbi viia. Nüüd on kell juba päris palju ja kuigi ma tunnen, et kirjutada oleks veel väga palju, siis kell ei luba enam täna kauem üleval viibida, sest muidu on homne päev raskemast raskem. Ka mina vajan und.

… seoses noortega tuli mul meelde veel see, et mul on avanenud võimalus minna suvel malevasse rühmajuhiks (Tallinna), kuid eks see selgub juba hiljem.

Tänasel päeval kirjutasin oma vihikusse üles väga palju erinevaid mõtteid ja tähelepanekuid, millest saan omad järeldused teha ning tulevikus oma töö tarbeks ärakasutada.

Järele on jäänud kaks päeva ja kuigi ma tean, et seda aega tuleb nautida ning rõõmu tunda – tunnen, et lahkumine ei saa olema kerge. Siin oldud kaks nädalat on andnud mulle juurde palju teadmisi ja oskusi erinevates eluvaldkondades ning on olnud suurepäraseks kogemuseks.

Tänaseks ilusat und, on aeg koguda energiat algavaks päevaks!

 

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa …

Tere jälle!

Taaskord olen jõudnud oma blogisse, et panna kirja ja jagada teiega tekkinud mõtted ning tehtud tegemisi.

Mul on hea meel tõdeda, et täna on veel jätkuvalt 1.aprill. Korraldasime noortekas fotojahi ja viktoriini, kuid kuna ilmataat otsustas meile vingerpussi mängida ja endaga lume kaasa tuua jäi fotojaht sellel korral ära, kuid ärge muretsege – tulemata see ei jää. Suured tänud korraldajatele! Aitäh!

Viktoriin toimus ja ma usun, et mõistatuste lahendamine kulges edukalt. Lähipäevadel kuulete ka õigeid vastuseid 🙂 Seni saate veel nuputada ja sõpradelegi toredaid küsimusi esitada.

Vahest võib ka sedasi … Kui ma ei eksi, siis oli see eilne päev, kui nägin Jõhvis ühest aknast välja rippumas üht lina. Vahest on asi minu elavas fantaasias, kuid nähtud pilt meenutas vägagi filme, kus inimesed käesolevaid vahendeid majadest väljumiseks kasutasid – eriti just noored kes olid koduaresti määratud. Loodetavasti oli tegu siiski pelgalt kuivama asetatud riidetükiga.

Tänane on/oli päev, mil sain omale Spetcher’i  fännisärgi (teisel pool on nimed ka). Aitäh!

Loodan väga, et leian Tallinnasse jõudes motivatsiooni ja aega kitarriõpinguteks. Kes esimest sammu ei tee, see lõppu ei jõua.

Ida-Virumaal on jäänud viibida vaid kolm töist päeva.

Change your words. Change your world.

Head 1. aprilli! :)

Kallid noored, kõik pildistama! Fotojaht ootab kõiki julgeid noori, kes on valmis end kodukoha tundmises proovile panema.

Ootan Teid!

NB! See EI OLE aprillinali! 

Kaunis pühapäev looduses ja kõike muud

Pühapäev möödus suuresti imelise looduse keskel. Hommik algas olenemata puhkepäeva mõistest suhteliselt vara, isegi varem kui tavaliselt, kuid siiski möödusid esimesed tunnid rahulikult. Vaatasime ka saadet „Tõuse ja Sära“, kus oli juttu Voka Avatud Noortekeskuses tegutsevast, meie oma poistebändist – Spetcher’st. Mainimata ei tohiks jätta ka suurepärast ja rikkalikku hommikusööki: pannkoogid, praetud muna ja peekon ning soojad saiad.

Kui kõhud täis, suundusime padjakatega pildistama ja Ida-Virumaa loodusega tutvuma. Siin tõepoolest ilus ja vaatamist jagub küllaga. Ilm oleks võinud olla soojem, kuid õnneks paitas päike siiski põski ja tuju oli hea.

Täna olin ma taaskord tegus noortekeskuses. Saime noortega koos silpidest sõnu moodustada ja muidki toimetusi teha. Üldine pilt oli suhteliselt vaikne ja kui ma ei eksi, siis noori oli peale minu veel 7. Ilus arv. Usun, et mõnel teisel päeval oleksin saanud suurema praktika osaliseks, sest täna oli vähe noori, kuid siiski olen väga rahul. Noored olid ka tublid. On uskumatu, kui erinevad on noored ja kui palju mõjutab meid meie ümber olev elukeskkond.

Lehvitan 🙂

 

Maa Tund ehk Earth Hour

Lisainformatsioon: http://www.postimees.ee/242519/maa-tund-kustutab-ulemaailmselt-tunniks-tuled

Võin julgelt öelda, et ka Jõhvis paiknev padjaklubi võttis sellest kaunikesest üritusest osa. Kui olla aus, siis “istusime” pimeduses lausa kaks tundi – magades. Uni oli magus.  Minu arvates võiksime me sagedamini enda ümbert tuled kustutada ja liigsed tehnikavidinad välja lülitada. Kuulata vaikust ja rännata oma mõtetes. Vahest põletada küünalt või vaadata langevaid tähti.

Täna pole mul kahjuks Voka kohta midagi rääkida …või siiski. Nägin täna Jõhvis Voka noori. Äratundmisrõõm teeb õnnelikuks.

Suur osa minu päevast möödus Kurtna Noortekeskuses. Tutvusin hoonega, mängisin lauatennist, tantsisin, suhtelesin noortega ning tegime muudki vahvat. Siiski on Voka minu siinne kodu 🙂

Homme hommikul – Tõuse ja Sära (10.00)!

Iga praktikant on oma juhendaja nägu?

Imeline reede algas Jõhvis toimunud koosolekuga, millest võtsid osa mitmed Ida-Virumaa tegijad. Pikemalt ma siin sellest jutustama ei hakka, kuid kindlasti tasub sellest kohtumisest midagi kõrva taha panna. Pärast tegusat hommikut käisin ma Veronikaga toidupoodides ja veelgi hiljem poodlesin omapäi. Tundub, et linnas orienteerumisega liiguvad asjad õiges suunas ning ma pole enam niivõrd eksinud. Näidake vaid suund ette ja olengi teel.

Päev algas noortekeskuses suhteliselt vaikselt, kuid õhtuks oli maja rahvast täis. Õppisin jälle uued nimed selgeks. Pean tõdema, et kõikide noorteni ma siiski ei jõudnud, kuid meil on veel aega. Mul on hea meel, et sain päeval poistega sõnamängu mängida ja hiljem poiste bändiproovi kuulata. Nüüd on vist koht, kus tuleb öelda … ja see ei ole veel sugugi kõik. Tõesti ei ole. Kamp noori tegi minu teada koridoris või siis eesruumis tegusalt trenni. Tore on näha noori, kes tegutsevad millegi nimel, mis toob neil sära silma. Ma võiksingi jääda siia sedasi kirjutama. Tegu on tegusate noortega.

Viis töist päeva on paratamatult möödunud ja on aeg teha vahekokkuvõtteid. Mida muud ma oskan öelda, kui vaid seda, et nädal ongi juba möödas ja nädal veel ees. Ei taha kohe sellele mõeldagi ja vahest on veel varagi. Siia praktikale tulek on parim otsus. Usun, et pealinnas oleksin paljudest asjadest lihtsalt ilma jäänud ning suureks puuduseks, mille peale tuleks mõelda on isiklik lähenemine noortele. Tallinnas ei jätku selleks lihtsalt piisavalt tööjõudu ega aega. Ka noored on teistsugused. Võime üldistada, et noor on noor, kuid siiski oleme kõik vägagi erinevad. Meil on oma soovid, eesmärgid ja vajadused, me tuleme ka erinevatest keskkondadest.

Minu varasem vastumeelsus noortekeskuse noorsootöötaja ametikohast on hakanud muutuma. Ei ole saladus, et tähtsust omab-  kus ja kellega sa noorsootööd teostad.

NB! Vabandan võimalike mõtteliste vigade ja kirjavigade pärast. Uneaeg.

Kohtume uuel tegusal nädalal!

 

Naerata

Täna käisid noortekeskuses külas Toila Gümnaasiumi õpetajad. Olin hommikust saati pisut ärevil, sest pidin tutvustama kokkusaamisel noortevaldkonna arengukava meetmeid (2014-2020). Tunnen, et eelnimetatud dokument on veel päris uus ja vajab tutvumiseks ning kinnistamiseks pikemat aega. Noortevaldkonna arengukavaga 2014-2020 saab tutvuda SIIN. Nüüdseks on see asi tehtud ja usun, et võin üldjoontes rahule jääda.

Lisaks sellele õppisin taaskord noorte nimesid – jah, igapäevaselt õpin tundma midagi või kedagi enda jaoks uut. Usun, et on põhjust enda üle uhke olla. Kõik tundub, ja loodetavasti ka on, suurepärane. Ilmad on  olnud ka päikeselised ja tänasel hommikul olid noortekeskuse ruumid lausa pisut umbsed – aknad lahti! On tunne, et kevad on taas saabunud. Minu arvates oli noori täna keskuses vähe liikumas. Vahest oli sel seos majas viibivate õpetajatega, kuid ajapikku seltskond siiski kogunes.

Vahel liiguvad mõtted isegi selles vallas, et aasta aega Voka taolises salapärases paigas elada … tunduks imelisena. Uus kogemus, linnakärast eemal ja kiirustamata. Külastasin täna ka esmakordselt Voka Marketit 🙂

Kuulakem linnulaulu ja laskem fantaasial lennata!