Imeline reede algas Jõhvis toimunud koosolekuga, millest võtsid osa mitmed Ida-Virumaa tegijad. Pikemalt ma siin sellest jutustama ei hakka, kuid kindlasti tasub sellest kohtumisest midagi kõrva taha panna. Pärast tegusat hommikut käisin ma Veronikaga toidupoodides ja veelgi hiljem poodlesin omapäi. Tundub, et linnas orienteerumisega liiguvad asjad õiges suunas ning ma pole enam niivõrd eksinud. Näidake vaid suund ette ja olengi teel.
Päev algas noortekeskuses suhteliselt vaikselt, kuid õhtuks oli maja rahvast täis. Õppisin jälle uued nimed selgeks. Pean tõdema, et kõikide noorteni ma siiski ei jõudnud, kuid meil on veel aega. Mul on hea meel, et sain päeval poistega sõnamängu mängida ja hiljem poiste bändiproovi kuulata. Nüüd on vist koht, kus tuleb öelda … ja see ei ole veel sugugi kõik. Tõesti ei ole. Kamp noori tegi minu teada koridoris või siis eesruumis tegusalt trenni. Tore on näha noori, kes tegutsevad millegi nimel, mis toob neil sära silma. Ma võiksingi jääda siia sedasi kirjutama. Tegu on tegusate noortega.
Viis töist päeva on paratamatult möödunud ja on aeg teha vahekokkuvõtteid. Mida muud ma oskan öelda, kui vaid seda, et nädal ongi juba möödas ja nädal veel ees. Ei taha kohe sellele mõeldagi ja vahest on veel varagi. Siia praktikale tulek on parim otsus. Usun, et pealinnas oleksin paljudest asjadest lihtsalt ilma jäänud ning suureks puuduseks, mille peale tuleks mõelda on isiklik lähenemine noortele. Tallinnas ei jätku selleks lihtsalt piisavalt tööjõudu ega aega. Ka noored on teistsugused. Võime üldistada, et noor on noor, kuid siiski oleme kõik vägagi erinevad. Meil on oma soovid, eesmärgid ja vajadused, me tuleme ka erinevatest keskkondadest.
Minu varasem vastumeelsus noortekeskuse noorsootöötaja ametikohast on hakanud muutuma. Ei ole saladus, et tähtsust omab- kus ja kellega sa noorsootööd teostad.
NB! Vabandan võimalike mõtteliste vigade ja kirjavigade pärast. Uneaeg.
Kohtume uuel tegusal nädalal!
Sigrit Vokas 