Praktika on läbi ja mina olen tagasi Tallinnas

Fakt on see, et olen seda postitust mõelnud, kirjutanud ning täiendanud juba kaks päeva ja ma tunnen ikka, et see on kuidagi poolik. Raske on leida õigeid sõnu, mis annaksid Teile edasi minu mõtteid, tundeid ja emotsioone – jäädes siiski võimalikult konservatiivseks.

Eile (kirjutatud laupäeval, 5.mail) oli minu viimane päev Vokas (sellel korral), sest praktika on nüüdseks läbi saanud. Hetkel olen juba õnnelikult pealinnas tagasi. Erinevaid emotsioone on väga palju ja kõike toimunut on raske paari lausega kokku võtta. Kui minu esialgne plaan oli oma praktika võimalikult kiiresti sooritada, vajalikud tunnid täis saada ja koheselt pealinna tagasi põrutada, siis lõpptulemus on mulle endalegi suureks üllatuseks – ma ei tahtnud enam ära minna. Ei tahtnud tulla tagasi Tallinna. Kaks nädalat möödusid hetkega ja ilmselgelt liigagi kiiresti. Olin noortekeskuses kokku 10 päeva, millest ühe veetsin noortekas iseseisvalt. Mul on ääretult hea meel, et valisin enda praktika sooritamiseks just Voka Avatud Noortekeskuse. Tunnen, et see oli parimast parim otsus. Ma ei kahetse mitte kui midagi.

Miks osutus minu valikuks just V.A.N.K? Idee, minna praktikat sooritama kusagile elukohast(Tallinnast) kaugemale, tekkis väga ootamatult. Ideest kasvas teostus ja ühel ilusal päeval ma Jõhvis juba olingi.  Tundsin, et vajan Tallinnast puhkust. Tekkis vajadus end täiendada ja proovile panna-  “hüpata tundmatus kohas vette”. Tahtsin kogeda omamoodi kultuurišokki. Ma ei ole kindel kas kogesin või mitte, aga olen väga positiivselt meelestatud . Voka on Tallinnast mõnusalt kaugel ja kuna olin ka varem Vokat külastanud – tundus see ainuõige valikuna. Probleeme tekitas esialgu ajutise elukoha leidmine, kuid õnneks leidsime sobiva lahenduse ja suurepärase kodu kaheks nädalaks (aitäh Maarja-Liisa). Olen keskkonnaga suhteliselt kiire kohaneja ja selle vahva ettevõtmisega leidsin omale kaks uut kodu (Maarja kodu Jõhvis ja Voka Avatud Noortekeskuse).

Mida ma olen õppinud? Tunnen, et olen muutunud iseseisvamaks. Samuti on kasvanud minu enesekindlus seoses õpitava erialaga. Mul on noorsootööd koolis õppida jäänud veel põhimõtteliselt aasta ja kui peaks juhtuma, et ma ei hakka otseselt tööle noorsootöötajana, siis tööd noortega loodan ma siiski jätkata. Olen saanud enda kohta teada palju uut ja huvitavat. Leidnud uusi tutvusi ja seda nii noorte kui ka noortejuhendajate näol, õppinud elama koos kahe teise neiuga (meie armas Padjaklubi), valmistanud süüa, tõstnud oma motiveeritust, mõõtnud stressitaluvust ja omandanud teadmisi terveks eluks. Kogemus loeb!

Miks on V.A.N.K suurepärane? Leian, et Voka Avatud Noortekeskus on ääratult hubane paik, kuhu lihtsalt peab tulema ja kust on omakorda jällegi raske lahkuda. Teil on palju erineva otstarbe ja suurusega ruume, mis on mõnusalt värviküllased. Hubasuse all ei pea ma silmas ainult ruume, vaid ka inimesi. Te olete üks suur perekond – see on midagi, mida tasub hoida. Ei ole vale öelda, et klass on oma õpetaja nägu. Teie olete Merle nägu – alati rõõmsad ja vastutulelikud.

Suurim prohmakas: Hetkel ei meenu midagi, aga vahest teadmatus, et olin Andresega varem Ida-Virumaa Noortekogu väljasõidul kohtunud või siis bussist mahajäämine 🙂

Suurim kordaminek: Mängud ja kavandatud kalendrid (seminar).

Pean oluliseks: Minu arvates on väga olulisel kohal usaldus – seda on raske võita ja kerge kaotada.

Lause: “Tere, mina olen Sigrit, praktikant”

Raamat: Asub Merle ruumis. Pealkirja hetkel ei mäleta.

Suurim ettevõtmine: Fotojaht, mis ootab siiani ilusat sooja ilma 🙂

Suurim rõõm: Nii uskumatu kui see ka ei oleks, siis tundsin end õnnelikuna/rõõmsana just noortekeskuses ja nii lausa iga päev

Suurimad pisarad: Viimasel päeval, kui oli aeg hakata lahkuma.

Suurim üllataja: Mind üllatas tüdrukute entusiasm koristada vabatahtlikult noortekeskust. Tublid!

Parim koht: Voka Avatud Noortekeskus

Parim hommik: Neid hommikuid oli väga palju. Mis teeb ühest hommikust just parima hommiku? – Parim hommik on siis kui sa ärkad rahulikult üles ja tead, et ees ootab järjekordne üllatusterohke päev toredate inimeste seltsis.

Kink: Fännisärk

Suurim šokk: Ma jäin bussist maha!!!

Laul: Kohe kindlasti – Redfoo – Let`s Get Ridiculous

Leid: Spetcher

Avastus: Noortekeskuses saavad vanemad noored ja nooremad noored omavahel niivõrd hästi läbi. Lisaks sellele ei kuulnud ma mitte korda mitte ühtegi halba sõna, mis oleks olnud suunatud kellegi solvamiseks (üle huule mõni inetum sõna vahel ikka pudenes, kuid mitte teiste halvustamiseks) ja üleüldine teineteise mõistmine ning lugupidamine.

Vahel pole vaja suuri tegusid, vaid lihtsaid asju, mis panevad meid imestama ja silmad särama.

2014-04-07 00.27.24

Minu elu jätkub nüüd endistviisi. Olen tagasi Tallinnas oma igapäevaste tegemiste juures.

Ida-Virumaalt võtsin endaga kaasa palju häid mälestusi ja suure kogemustepagasi. Soovin Teile kõike kõige paremat. Aitäh!

Küsimuste, murede, rõõmude ja kõige muu tekkimisel võite mulle julgelt kirjutada – vastan meeleldi.

Hoidke end ja oma lähedasi!

Lehvitan,

Siki

siki

Lisa kommentaar