Täna on minu esimene tööpäev. Tegelikkuses on ka kõik minu eelnevad päevad olnud rohkemal või vähemal määral noortekeskusega seotud ja eks mõnigi noor ole mind seal liikumas näinud. Praktika lõpus jäi mind saatma lause – “Selleks, et kord tagasi tulla, tuleb lahkuda”. Siin ma nüüd olen – olen tagasi, et jääda.
Pärast praktika lõppu olen siia kanti üpris tihedalt sattunud ning korra isegi noortekaöö raames. Minu postituse pealkiri “Kõik teed viivad Vokka” võib tunduda pisut utoopilisena, kuid minu jaoks on tegu puhta tõega. Mäletan korda kui sõitsin pealinnast taaskord siiakanti ja minu kõrval istunud võõras naine mulle väljudes ilusat koduteed soovis. Tol hetkel tahtsin talle kangesti vastata, et ma ei sõida ju koju, aga seda ma ei teinud … Lisaks sellele tekkis mõned ajad hiljem sugulastega arutelu Voka teemal ja ma teatasin neile, et nad ei pea kartma, ma ei lähe Vokka elama – aga võta näpust. Järgneval päeval Ida-Virumaale sattudes kuulsin suurepärasest pakkumisest, mis paratamatult tähendas siia elama asumist ja olgem ausad – sellisest pakkumisest pole kerge loobuda. Ma ei taha loobuda ja ei loobugi. Enne noortekeskuse praktikat olin endas täiesti kindel, et minust ei saa noortekeskuse töötajat, kuid vaadake milleks kõigeks te võimelised olete. Nägin siin midagi, millest oskasin varem vaid unistada.
Rääkides tulevikust, siis mina olen nüüdsest leitav noortekeskusest ja ma loodan ka teid kõiki seal kohata. Ees ootab sisutihe aeg – sisseelamine, uute vajalike oskuste ja teadmiste omandamine, kohaliku elu edendamine jms. Kohtumiseni! 🙂
Sigrit Vokas 