Tänase päeva võib lugeda lõppenuks

Kõht täis ja tuju hea. Tänase päeva märksõnadeks on suhtlus noortega ja meie ühised tuttavad ehk siis teisi sõnu – Eesti on nii väike. On oluline tunda noori ja nende huvisid, teada kuidas elu kulgeb ja sellest lähtudes  – liikuda reipal sammul edasi.

Lisaks sellele nägin pilte noortekeskuse loomisest ja noorte osalusest selle suurepärase keskuse loomisel. Kiidan ja tunnustan.

On tekkinud päris mitu head ideed, mida noortekeskuses teha võiks, nüüd tuleb hakata neid realiseerima. Tahaksin väga Teiega reedel erinevaid seltskonnamänge mängida.

Samuti on hea meel tõdeda, et jõudsin täna ilusti viimasele bussile. Miks ei taha keegi õhtul Vokast Jõhvi sõita? Olin sel õhtul ainuke reisija.

Nüüd on aeg kiirelt magama minna, sest homme tõotab tulla tegus päev.

Homseni!

Minu esimesed kaks päeva

Oma esimestel päevadel Voka Avatud Noortekeskuses olen saanud tegeleda väga erinevate, kuid toredate ülesannetega. Usun, et esimesel päeval mind noorte seas liikumas väga ei nähtud, kuid nüüdsest olen ma olemas. Tulge mulle julgelt külla ja otsige mind üles.

Täna, tutvumaks suuremal määral kohalike noortega, korraldasime seoses 1.aprilliga – ajurünnaku. Ideid oli palju ja kohe kindlasti saab varem või hiljem, noorte endi soovi korral, kirja pandud mõtted teoks teha.

Kui aeg on vaja lendama panna, tule noortekeskusesse, sest pidades noortega maha ühe vägeva ajurünnaku, magasin oma bussi maha. Õnneks on meil Merle, kes mu hiljem koju ära viis.

Väike pilt ka tänasest ajurünnakust …

SAMSUNG

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kohtumiseni ja lennukaid ideid!

Alustagem päris algusest

Ma ei saa öelda, et Voka oleks mulle varasemalt väga võõras koht. Ma olen siin olnud. Kui aus olla, siis on kordi lausa kaks. Esimest korda kuulsin Vokast 2013 aasta suvel, kui otsustasin Maarja-Liisale(meie kõikide suur sõber) külla tulla. Tean, et olin juba sel korral Teie noortekeskusest vaimustuses. Teil on midagi erilist, mille üle tasub uhke olla. Midagi nii suurt, kuid ühtlasi hubast/kodust. Koht kuhu sattudes, enam ära minna ei taha. Sel korral kohtusin ka Merle ja Andreasega. Teisel korral tõi Teie juurde läinud sügisel Urmo. Visiit oli lühike, kuid taaskord nägin seda armast paika.

Ja siin ma nüüd olen …

 

Minu praegused andmed:

Elukoht: kodu Jõhvis

Tuju: lihtsalt suurepärane 🙂

Elukaaslased aka Padjaklubi: Maarja-Liisa & Veronika

 

Arutasime tüdrukutega, nimetagem end meie enda oma koduseks “Padjaklubiks”, et olenemata sellest, et oleme siin pesitsenud vaid kaks ja pool päeva, muutub lahkumisele mõeldes süda härdaks. Jäänud on veel kõigest 8 töist päeva.